Järgnev postitus on siis minu nädalaajasest laagrist Waiparas. Alustan siis algusest.
ESMASPÄEV: Hommikul tegime veel kiired liigutused pakkimisega ja viimasel hetkel vastasin veel paarile kirjale, mis otseloomulikult ei olnud minuni jõudnud rahulikul õhtupooliku vaid hoopis kiirel varahommikul. Igatahes ilm oli jama- lödistas sadada. LäksimeTania kooli juurde, pakkisime kõigi laste asjad treilerite peale, tutvusin natuke Hannahiga juba ( saabus 3 kuud tagasi Inglismaalt, perega kolisid siia ja laagrisse tuli vennaga kaasa, 18 aastane) . Üllatuseks meil mõlemal on plaan ülikoolis psühholoogiat õppida, seega oli päris palju arutamist. Me läksime Eddy autoga (üks õpetajatest, super tore) Jõudsime kohale, pakkisime asjad lahti jagasime ruumid ära ja tutvusime olukorra, reeglite ja kõige muu sellisega. Siis avati mõningad atraktsioonid mururalli (tuli välja, et siiski eelmises postituses pildil näidatud ratastega asjandust tagumiku alla ei pandud). Ilma ratasteta plastik vannid oli hoopisiki, mis üle küngaste koos lastega alla libisesid. Päris ohtik värk, nii mõnigi sai vigastada, aga päris kaela ei murtud. Veeliumägi oli veel lahedam, ma kahjuks ei proovinud seda, sest esmasp. ja teisip. oli liiga külm ilm ja ma ei tahtnud kohe laagri alguses haigeks jääda jaolin kindel, et hiljem kindlasti proovin. Pärast tulid veel minu kooli „tiimi juhtimist“ õppivad õpilased ja tegid igasugu erinevaid vahvaid mänge, kõik nautisid seda. Õhtul oli filmi vaatamine ja popcorn saalis. Kõik kükitasid magamiskottides ja vahtisid midagi, meile Hannahiga väga ei meeldinud see film , vist oli kahtlane versioon tuhkatriinust. Igatahes me siis otsustasime pimedas batuudile hüppama minnaJ Nii saigi tehtud. Mitte väga palju hiljem kuulsime, et lapsed on väljas, kuidagi kahtlane tundus, et film küll ei saanud nii ruttu läbi olla, läksime vaatama mis värk on. Ka lastele ei meeldinud see film ja nad eelistasid magama minna selle asemel. Nojah, iga täiskasvanu (kaasa arvatud mina) pidi supervaataja olema, mis praktisliselt tähendas vaikuse hoidmist ja ootamist kui valvatavad lapsed uinuvad. Tania arvas, et ma saaks ühe üsna teistsuguse lapsega hästi hakkama. Tal pole ülevalkorrusel kõik päris korras, võtab iga hommik rohtu ja on üsna ebameeldiva suhtumisega teistesse, juba pärast esimest ööd kolis tema toast ainuke tüdruk ära, kes oli nõus temaga ühes toas olema. Tüdruk räägib tohutult palju ja pirtsutab nagu Mr. Monk . Vahest on ka paremaid hetki, kui ta suudab olla väga tore ja sõbralik, mida ta minuga olles ka välja näitas.
TEISIPÄEV:Hommikul said lapsed valida, kas jooksimine, jalutuskäik või Jump Jam (tantsimine) ma ikka valisin selle viimase, see oli kohe nagu zumba eest, keksisin ringi ja ergutasin kõiki liigutama. Siis väike hommikusöök (täiskasvanud pärast lapsi, ja ükski üle 17 aastane ei tohtinud ise nõusid pesta, lapsed pakkusid ise end seda tegema, sest kes kuidagiviisi silmapaistis ja tubli oli, saime seinal olevatele paberitele kirjutada, mis olid erineva pealkirjaga ja tasuks oli siis šokolaadike) Mingi hetk läksime sisi jõe äärde jalutuskäigule, lastele olid töölehed antud, mida nad pidid täitma, päeval oli vahepeal isegi eraldi aeg töölehtede täitmiseks. Jõe ääres siis seletati jõe osasid ja kes tahtis võis ka jalgupidi sisse minna, olenemata super külmast ilmast. Pärast lõunat jagunesime gruppidesse, lapsed ja vanemad eraldi. Kaheksased grupid ja pidime ära jagama tegevused, kellel mis kõige paremini välja tuleb. Matemaatika, kirjutamine, laulmine, sport, tugevus, mälu,söömine ja kõnelemine. Mina olin siis see tugev Eesti tüdrukJ Vahepeal oli mingi vabaaeg lastel ja isegi päeviku kirjutamis aeg, töölehele kirjutati mis päeva jooksul toimunud oli. Enne ja pärast õhtusööki olid need tiimi võistlused. Päris kõiki alasid ei jõudnud ära teha, aga enamus. Meil just kõikse paremini ei läinud, tegime rohkem nagu nalja ja lollitasime, vaidlesime reeglitega jne. Ma sian oma ala tehtud õnneks. Selleks oli maadlus ja pidi saama puudutada vastase sokki. Esimene round läks kiiresti, ei võtnud poolt minutitki kui ma võidu sainJ Järgmisena oli vastaseks palju väiksem tüdruk, temaga mul nii hästi ei läinud, sest ma unustasin enda jala valveta, aga naerda sai palju jälle. Õhtul oli minu valvatav tüdruk paanikas maavärinast ja opossumitest. Kartis kohutavalt, et loom tuleb ja sööb ta ära. Ma siin seletasin, miks opossumid ei taha teda süüa, mul tõesti polnud vähimatki aimu, mismoodi see elukas üldse välja näeb, mis häält teeb või kui ohtlik reaalselt on. Lihtsalt rääkisin kõik maad ja ilmad kokku. Leidsin igast tobedaid põhjendusi, miks teda et taheta süüa.
KOLMAPÄEV: Hommikul olin jälle Jump Jami ergutaja ja hommikusöögi lauas istus üks poiss nii umbes 11 aastane ja kuidagi tuli jutuks, kas ma olen juba veeliugu teinud, ma siis rääkisin, et eelmised päevad olid liiga külmad, aga et täna olenemata ilmast proovin ära. Siis see poiss rääkis kui lahe see on ja soovitas kindlasti proovida. Juttu lõppu lisas veel, et kunagi ei tea, mis päev meile tuua võib. Ma korra mõtlesin sellele, et kust nii väike siukse lause leidis ja see oli ka kõik mis ma sel hetkel mõtlesin. Pärast hommikusööki pidi toimuma aktiivne päev oma grupiga (lapsed´+grupijuhid) . Kuna selleni oli natuke aega mõtlesin, et proovin kuidas nende karkudega käia on, kõik lapsed tegid seda , igas kõrguses kargud prooviti ära. Ma siin alustasin mitte päris maa lähedastega vaid natuke kõrgematega. Väga ei tahnud õnnestuda, siis võtsin sellised päris madalad, aga see alumine klots ulatus ikka no 20cm pea. Tegin oma 8 sammu, olin juba päris uhke enda üle, kui siiis krõks ja pahkluu käis vastu maad. Üks õpetajatest nägi ja küsis naeratades, kas kõik on korras, ta ei oskand aimata midagi, sest mingit pisarat ma ei paotanud, aga valus oli küll. Selline tobe valu, mis teeb nagu südame pahaks või tuleb kerge silme eest mustaks tunne, aga pilt eest ära ei lähe. Ma ütlesin, et vist ikka ei ole päris korras. Selleks ajaks olid juba lapsed ümber kogunenud ja aitasin mu istuma. Kergitasin siis pükste säärt.... ja no edasist saatee näga piltidelt. Igatahes, mul oli üsna savikas, kerge naeratus oli ikka näol, sest ikkagi esimest korda nii suur trauma ja kerge ärevus sees, mis edasi hakkab saamaJ Phill oli ka just oma laagri esimesele päevale kohale jõudnud ja siis teatati talle, et oleks väga viis kui ta saaks mu arsti juurde sõidutada. Nii tegimegi, läksime arsti juurde, sain esimest korda ratastoolis istuda asja pärast, arst oli üks tore alles kooli lõpetanud noormees, ma millegipärast haistsin araabia päritolu. Igatahes siinsed arstid on küll ülimalt tähelepanelikud ja sõbralikud. Ta arvas, et peaks röntkenisse minema. Täitsime mingid paberid arvutis, päris mitu korda, sest ta ei olnud veel süsteemiga harjunud ja iga kord info kustus. Lõpuks siis saime valma, jalale pandi enne veel mingi lapp ümber. Vähemalt alguses tundus see märjaks tehtud lapp, aga umbes 10 minutiga kivistus ja võttis minu jala kuju, tundus selline poolik kips. Läksime siis röntkenisse, pidime teise linna minema, sest seal sellist aparaati polnud. Nii rönkeni tädi on ka väge tore, rääkisime juttu kust ma pärit olen ja mis jalaga juhtus, aga eriti tore oli see, et röntkeni tegemisesks pidin ma kolmeastmelisest trepist üles ronima. Pärast kõike seda janti Phill küsis , kas ma tahaksin koju minna või tagasi laagrisse. Ja otseloomulikult laagrisse tagasi. Mul ju üks jalg on täitsa terve ja käed liiguvad ka vabalt. Enne aga hüppasime sushi baarist läbi, et võtta teepeale lõuna kaasa. Sellega sain ka oma esimese imemaitsva sushi kogemuse. Korra käisime kodust läbi, et Taniale natuke riideid võtta, sest selgus, et ta pidi järgmisel päeval korra matustele minema. Laagris tagasi, sain tohutult palju küsimusi ja abipakkumisi, kõik olid nii hoolivad. Aga vahepeal natuke tüütas ära küll, selline tunne nagu olekski igaleühele (ligikaudu 150) eraldi öelnud „Ei, luu pole katki, lihtsalt tugevalt väänatud“ Sel päeval askeldaisn veel aktiivse päeva programmiga kaasa. Õhtupüss ja vibu pärast lõunat. Õhtul oli veel viimased tiimi võistlused (laulmine, kõnelemine ja mälu), hea ikka, et jõudsin ära teha eelmisel päeval. Alates sellest õhtust ei pidanud ma ka seda tüdrukut magama panema, sest üks uutest vanematest oli tema tuppa kolinud.
NELJAPÄEV: Päev oli jällegi mõeldud aktiivsena : vigur küpsetamine, grupi kooshoidmine ja grupivaimu säilitamine, kanuutamine, minigolf ja mururalli. Üritaisn väimalikult palju grupiga kaasas käia, ronisin isegi alla jõe äärde, üsna kauge maa oli, läbisin seda teed umbes pool tundi. Tagasi tulles hüppasin trepist üles oma 44 astet. Päris uhke oli pärast olla. Terve päeva jooksul kõik käisid küsimas, kas on abi vaja ja kuidas ma end tunnas, kas hakkab paremaks minema jne jne. Isegi ühed poisid, sellised natuke ulakamad ja vigureid täis, kellast ma poleks iial uskunud, et nad pakuvad end mu nõusid pesema.
pärast lõunat lasti lapsed veeauku, ma sain aru et selline tiigike koos veeliumäega. Ma ei hakanud sinna komberdama. Õhtul oli veel natuke ergutamiseks mänge saalis ja pargis pime-orientatsioon. Kõigil seoti silmad kinni , kiivrid pähe ja pidid pargi vahel mööda linti liikuma . Puudele tehti päris palju peadega haigetJ Asja tegi veel keeruliseks asjaolu, et õpetajad sain natuke kiusta lapsi, näiteks üks õpetajates lasti spreivett poisile jala peale ja see hakkas karjuma, et keegi pissis tema pealeJ või sisi kõditati puulehega nägu, igast imenippe leiutati. Päris õhtul oli veel tiimiga võistlused ja disko, mis lõppes 22:30 rahustava muusikaga.
pärast lõunat lasti lapsed veeauku, ma sain aru et selline tiigike koos veeliumäega. Ma ei hakanud sinna komberdama. Õhtul oli veel natuke ergutamiseks mänge saalis ja pargis pime-orientatsioon. Kõigil seoti silmad kinni , kiivrid pähe ja pidid pargi vahel mööda linti liikuma . Puudele tehti päris palju peadega haigetJ Asja tegi veel keeruliseks asjaolu, et õpetajad sain natuke kiusta lapsi, näiteks üks õpetajates lasti spreivett poisile jala peale ja see hakkas karjuma, et keegi pissis tema pealeJ või sisi kõditati puulehega nägu, igast imenippe leiutati. Päris õhtul oli veel tiimiga võistlused ja disko, mis lõppes 22:30 rahustava muusikaga.
REEDE: Minu jaoks üks vastikumaid päevi, ma olen juba niii tüdinenud karkudest, käed on valusad- ma isegi tunnetan musklit, ja vasak jalg on nüüdseks üle treenitud, mingi nipiga peab parema ka liikuma saama. Igatahes pärast hommikusööki oli kokkupakkimine ja siis läksime rongi peale. Mitte mingi tavalise rongi peale, see oli vana auruvedur. Päris vinge,sõitsime ´umbes tunnikese, siis oli paus lõunasöögiks(ma viskasin muru peale pikali) tagasi sõidu magasime ma täielikult maha, lihtsalt sellise uneka viskas üles. Pärast rongi laaditi lapsed jälle autodesse ja kooli juurde. Lapsed leidsid jälle oma vanemad üles. Õpetajatel oli veel väike istumine õpetajatetoas, täna oli veerandi viimane päev ja igast head kraami toodi välja :d Ning siis lõpuks koju, rampväsinud!
Mis mulle laagris ei meeldinud: lapsed pidid töölehti täitma, kuigi ma saan põhjustest aru. Ilmaga ei vedanud, aga see polnud korraldajate süü. Üks õpetaja ütles, et ma peaks üht last lihtsalt igoreerima kui ta tuleb muret kurtma, sest tal on kombeks asju ettekujutada ja suuremaks teha, aga mul polnud plaaniski seda teha. Vahepeal karistati natuke liiga ülekohtuselt magamaminekuga.
Mis mulle meeldis: Lapsed olid väga sõbralikud. Mind koheldi kui päris täiskasvanut. Kõik olid väga abivalmid. Lastel oli palju võimalusi proovida midagi uut ja õppida enda vigadest. Lapsi ei hoitud vati sees ja lasti katsetada. Palju lõbusaid mänge enesearendamiseks, teistega arvestamiseks ja eluksvajaliku õppimiseks. Lapsed toetasid üksteist rasketel hetkedel-kui keegi ei julgenud mõnda asja teha, siis teised elasid kaasa ja saigi tehtud. Õpetajad oskasid ka vabalt võtta ja endale häbi teha. Toit oli suuuurepärane (Claire ja Kayla tegid head tööd)(hommikusöök, vahepala, lõunasöök, vahepala- vanematel alati midagi sooja ja erinevat, õhtusöök, magustoit)
Nii oma 1700 sõna ära räägitud, tänaseks saab limiit täis juba. Leiutan pildirea ka!!
Mis mulle laagris ei meeldinud: lapsed pidid töölehti täitma, kuigi ma saan põhjustest aru. Ilmaga ei vedanud, aga see polnud korraldajate süü. Üks õpetaja ütles, et ma peaks üht last lihtsalt igoreerima kui ta tuleb muret kurtma, sest tal on kombeks asju ettekujutada ja suuremaks teha, aga mul polnud plaaniski seda teha. Vahepeal karistati natuke liiga ülekohtuselt magamaminekuga.
Mis mulle meeldis: Lapsed olid väga sõbralikud. Mind koheldi kui päris täiskasvanut. Kõik olid väga abivalmid. Lastel oli palju võimalusi proovida midagi uut ja õppida enda vigadest. Lapsi ei hoitud vati sees ja lasti katsetada. Palju lõbusaid mänge enesearendamiseks, teistega arvestamiseks ja eluksvajaliku õppimiseks. Lapsed toetasid üksteist rasketel hetkedel-kui keegi ei julgenud mõnda asja teha, siis teised elasid kaasa ja saigi tehtud. Õpetajad oskasid ka vabalt võtta ja endale häbi teha. Toit oli suuuurepärane (Claire ja Kayla tegid head tööd)(hommikusöök, vahepala, lõunasöök, vahepala- vanematel alati midagi sooja ja erinevat, õhtusöök, magustoit)
Nii oma 1700 sõna ära räägitud, tänaseks saab limiit täis juba. Leiutan pildirea ka!!
Ja natuke veel lillam
lõunapaus
Noniii,see oli kiiiire ülevaade minu nädalast, kui hästi läheb, siis leian videosid ka, aga seniks SUTSUVREIIII
No comments:
Post a Comment