Jälle nädalake mööda saanud eelmisest postitusest. Pean tõdema, et midagi ekstreemset pole juhtunud, peale selle, et kärsatasin oma näo ära. Eelmisel kolmapäeval käisin Hannahiga rannas. Mingisuguse 5 km kaugusel, ratastega oli paras minna. Ilm oli megailus-päikseline. Käisin ka merevett katsumas. Eemal kõigil olid hullud tunked ja veekindlad ürbid seljas õngitsesid kalu. Neil jäi peaaegu süda seisma kui nägid, et mingi pooletoobine eestlane päevitus riietes vette tormab;) Kogemus omaette novembris merre sulpsata. Ja sellest päevast peale vahetab mu nina nahaka;)

Neljapäeval käisin Tanial koolis abiks. Esimesed tunnid tegin natuke lõikamise ja kiletamist ning ülejäänud päeva kella 11 kuni 6ni valmistasime võileibu ja snäkke 400le inimesele mingisuguseks KapaHaka festivaliks koolis. Õnneks zumba päästis mind koristustöödest;) Tol õhtul olin ikka rampväsinud.

Pühapäeval toimus BBQ õhtu Barbara ja Dioni juures (kohaliku organisatsiooni tegelased). Täpsemini oli see Mattiase ärasaatmisõhtu. Kõik vahetusõpilased hoidsin enda ringi ja vanemad omaette. Muljetamist jagus küllaga. Mattiase isa tuli ka Uus-Meremaale, et natuke Põhjasaarel ringi tuiata. Sain ka paar sõnakest jälle eesti keelt praktiseerida, Mattiasega avastasime, et  väga palju on teine keel mõjutama hakanud või siis eelistama aksenti mõningatele sõnadele, eriti andis kuulda sõna okei. Oh ja siis see viimane asi, hüvasti jätmine, kuigi ma teda väga hästi veel ei tundnud, aga ikkagi vägisi võttis silma märjaks:) Ikkagi esimene ja praeguste kuulduste kohaselt viimane eestlane, kellega siinmaal emakeelt sain rääkida. Vist läks natuke liiga dramaatiliseks, aga tõsi ta on, tal endalgi on kurb lahkuda. Mainis, et kui saaks natukene aasta pikemaks teha, no nii 6 kuud;)

Selle nädala kolmapäeval pidin Robiga jälle Henmar´le kaasa minema ja basseinis sulistama, aga nagu nüüdseks jube traditsiooniks on saanud, kui kuhugi on minek, siis keegi jääb haigeks. Eelmisel õhtul käisid Rob ja Tania väljas söömas ja poole öö peal läks söök välja:) Ühesõnaga jube-paha-olla ja jäigi minemata. Muidu pidime Agathe (prantslane) ka kaasa võtma, sest ta hostvanemad väga ei hooli temast, lihtsalt annavad katuse ja söögi, kuskil kämpimas nad pole käinud ja hostvanemad lähevad Aucklandi, aga teda nad ei taha kaasa võtta. Seepärast Tania pakkuski, et Agathe on igati teretulnud meiega kaasa.

pisike pildimaterjal ka...

Organiseerisime Isabeliga väikese kingituse talle

Mattiase isa tõi külakostiks

Vaade Barbara ja Dioni rõdult

Peatse kohtumiseni!!  Palavad tervitused Uus-Meremaalt xxx

( PS! lisasin pulma albumi lõpu veel pildikesi)